LAPSEVANEMATELE
KUIDAS LAPSEVANEM PEAKS PRAEGUSES OLUKORRAS REAGEERIMA?
• Olemasolek! Võta aeg maha ja keskendu oma lapsele, kes vajab Sind just nüüd ja praegu.
• Kuula oma last, lohuta, rahusta ja taasta turvatunne.
• Küsi, kas laps soovib rääkida või soovib ta oma sõpru enda juurde kutsuda. Ära sunni last rääkima, kui ta ise selleks valmis pole.
• Tehke tavalisi argiseid asju ja toimetusi, sest rutiini säilimine aitab reel püsida. Olukorra normaliseerimine on just eelkõige vanemate kohustus.
• Ära püüa anda tingimata lõplikke vastuseid kõikidele lapse küsimustele, vaid luba tal arutada asju mitmest vaatenurgast ja arutlege ka abstraktsetel teemadel nagu moraal ja eetika.
• Jää ise rahulikuks, sinu roll on suuta olla lapse jaoks tugev täiskasvanu ja otsi endale segaduse korral vestluspartner mujalt, et arutada ka enda reaktsioone ja tundeid.
• Ära esita tugevaid arvamusi vaid pigem loo ruumi arutelu jaoks, kui laps seda soovib. Kindlasti ära ässita last vihale, viha ja jõuetusetunde korral rahusta ennast, et suudaksid pakkuda oma lapsele emotsionaalset turvatunnet.
• Ootamatult tekkinud kriisiolukorras tekib inimesel vajadus saada kätte niipalju infot, kui võimalik. Lapsevanemana kaitse last mittevajaliku info eest ja ära luba liiga palju aega veeda internetis juhtumiga seotuid artikleid lugedes.
• Kui laps näeb õudusunenägusid, lohuta teda ja ole temaga. Maga kas või samas toas või jäta tuba veidi valgustatuks.
• Tihtipeale tüdrukud nutavad ja väljendavad tundeid sõnadega, poistel on vajadus end füüsiliselt aktiivselt väljendada, tegutseda. Seega tuleks ka kriisiabi juures märgata erinevaid vajadusi laste tunnete käsitlemisel. Kui isal on võimalus minna poisiga mängima jalgpalli ja pärast seda saunas rääkida nagu "mees mehega" ehk kuulata oma poega, võib sellest olla suurem abi, kui poisi viimisest psühholoogi juurde.
• Kriisihetkel tekkinud šokireaktsioonid kaitsevad meelt ja seepärast osad küsimused väljenduvad alles hiljem, või püütakse sisemist valu summutada näiteks mõnuainetega.
• Kui lapsel tekib kooliskäimise suhtes hirm, aruta seda temaga ja aita tal leida neid tegureid, mis kinnitavad tema turvalisust. Vajadusel otsige abi psühholoogi, perearsti või perenõustaja juurest.
• Julgusta last kooli naasma, aga tee seda mõistlikult lapse reaktsioone kuulates. Kui Sina usud ja loodad, et kool on turvaline, siis see taastab ka lapse usalduse kooli vastu.
• Kui lapsel on varem olnud psühhiaatrilisi probleeme (nt. depressioon), on ta eriti tundlik ja siis tuleb eriti hoolikalt järgida tema reaktsiooni juhtunule.
• Kuigi laps ka ei väljenda kriisile mingit reaktsiooni, siis ei tähenda, et see teda ei puuduta. Seepärast jälgi teda mõnda aega ja vaata, et ta ei reageeriks passiivse vihaga endasse tõmbudes. Trauma tekib siis, kui äkilise kriisiga ehk liigse stressiga ei tulda toime, sest ei leita sellele väljundit endast väljaspool.
• Kui tundub, et ei suuda seda teemat oma jõududega hallata, otsi ja palu abi: sõbrad, sugulased, usaldustelefon, koolipsühholoog, Rajaleidja keskused, perekeskused, perearsti või raskete somaatiliste sümptomite korral EMO. Igaüks reageerib kriisis omamoodi.
• Jälgi ka iseennast. Ka sina lapsevanemana võid juhtunuga seoses kogeda hirmu, ärevust jmt. Vajadusel otsi abi.
Lugupidamisega
Ene Pill, koolipsühholoog
